Nätsune käsi ja jalavalu .

Täna avastasin et inimene on õnnelik ainult siis kui ta seda olla tahab . Isegi siis kui kõik läheb pahasti on võimalik õnnelik olla . Ja see on tõsi . Kõi sa kõnnid tävanal kurb nägu ees sest su jalad valutavad ja vastu tuleb kilkav väike laps siis on ju võimatu õnnetu olla . Juba selle lapse nägu teeb õnnelikuks mis siis et jalad valutavad , see pole enam tähtis . Näiteks täna ma istusin bussis ja seal oli niinii kohutav lõhn ja mu käsi sai kellegi nätsuga kokku . See tegi tuju päris kehvaks , aga kui ma lõpuks anne keskuse ees bussist välja astusin tuli mulle vastu väike tüdruk ja viipas käega hästi naljakalt ise öeldes: hjeeeh . Siis ma saingi aru , tuleb õnnelik olla . Ja kui siis sõitis punase autoga üks tüse mees mööda kellel oi seljas roosa valgete mummudega särk siis see lihtsalt tõi naeratuse kah , missest et käsi oli kellegi nätsuga koos ja jalad valutasid . Ma tahtsin siis õnnelik olla , ja olin . Nätsune käsi ja jalavalu ei lugenud midagi .

Sõber .

Nii , mul oli kunagi parim sõber . Esimeses ja teises klassis . Võibolla isegi pikemat aega , aga mina unustasin tema ära . Jap, mul tulid uued ja nö. paremad sõbrad ja ma lihtsat unustasin ta ära . Täiega nõme ju . Nüüd kui mulle jõudis kohale et ka tema on minu unustanud sain ma alles aru et ka mina eolen ta unustanud . Järsku meenus et ma pole taga juba pool aastat sõnagi rääkinud . Aga me pole tülis ega midagi, üldselt ma pole kellegagi tülis . Me lihtsalt ei teinud midagi enam koos ,me isegi ei olnud koos . Ja nüüd mul pole enam teda . Paha tunne . Mul on küll parim sõber , aga mul pole enam teda . Ag ama kardan ,et ma unustan jälle .

Mõtted .

Hm, ei tea millest inimesed mõtlevad kui nad ühistrantspordiga sõidavad ? Järsku tuli selline mõte . Mina mõtlen alati millegist mis mu ümber on . Bussis on ju alati aknad mingite asjadega koos ja põrandad mustad . Siis ma mõtlen mis see seal aknal võiks olla , vahet isegi uurin kauem . Või kui näiteks minu ees istub/seisab mõni tädike kes pole oma pead kindlasti paar kuud pesnud siis,ma mõtlen kuna see viimati oli . Vahest isegi millise shampooniga ta peseb . Või uurin põrandal olevad sopaseid jalajärgi ja prrovin arvata kas sellise tallamustriga kõnnib naine või mees .Ültse üksi olles inimesed mõtlevad hästi palju . Ma ei usuks ühtegi inimest kes ütleks mulle et ta ei mõtle ültse . See oleks suht võimatu .