Nätsune käsi ja jalavalu .

Täna avastasin et inimene on õnnelik ainult siis kui ta seda olla tahab . Isegi siis kui kõik läheb pahasti on võimalik õnnelik olla . Ja see on tõsi . Kõi sa kõnnid tävanal kurb nägu ees sest su jalad valutavad ja vastu tuleb kilkav väike laps siis on ju võimatu õnnetu olla . Juba selle lapse nägu teeb õnnelikuks mis siis et jalad valutavad , see pole enam tähtis . Näiteks täna ma istusin bussis ja seal oli niinii kohutav lõhn ja mu käsi sai kellegi nätsuga kokku . See tegi tuju päris kehvaks , aga kui ma lõpuks anne keskuse ees bussist välja astusin tuli mulle vastu väike tüdruk ja viipas käega hästi naljakalt ise öeldes: hjeeeh . Siis ma saingi aru , tuleb õnnelik olla . Ja kui siis sõitis punase autoga üks tüse mees mööda kellel oi seljas roosa valgete mummudega särk siis see lihtsalt tõi naeratuse kah , missest et käsi oli kellegi nätsuga koos ja jalad valutasid . Ma tahtsin siis õnnelik olla , ja olin . Nätsune käsi ja jalavalu ei lugenud midagi .

Sõber .

Nii , mul oli kunagi parim sõber . Esimeses ja teises klassis . Võibolla isegi pikemat aega , aga mina unustasin tema ära . Jap, mul tulid uued ja nö. paremad sõbrad ja ma lihtsat unustasin ta ära . Täiega nõme ju . Nüüd kui mulle jõudis kohale et ka tema on minu unustanud sain ma alles aru et ka mina eolen ta unustanud . Järsku meenus et ma pole taga juba pool aastat sõnagi rääkinud . Aga me pole tülis ega midagi, üldselt ma pole kellegagi tülis . Me lihtsalt ei teinud midagi enam koos ,me isegi ei olnud koos . Ja nüüd mul pole enam teda . Paha tunne . Mul on küll parim sõber , aga mul pole enam teda . Ag ama kardan ,et ma unustan jälle .

Mõtted .

Hm, ei tea millest inimesed mõtlevad kui nad ühistrantspordiga sõidavad ? Järsku tuli selline mõte . Mina mõtlen alati millegist mis mu ümber on . Bussis on ju alati aknad mingite asjadega koos ja põrandad mustad . Siis ma mõtlen mis see seal aknal võiks olla , vahet isegi uurin kauem . Või kui näiteks minu ees istub/seisab mõni tädike kes pole oma pead kindlasti paar kuud pesnud siis,ma mõtlen kuna see viimati oli . Vahest isegi millise shampooniga ta peseb . Või uurin põrandal olevad sopaseid jalajärgi ja prrovin arvata kas sellise tallamustriga kõnnib naine või mees .Ültse üksi olles inimesed mõtlevad hästi palju . Ma ei usuks ühtegi inimest kes ütleks mulle et ta ei mõtle ültse . See oleks suht võimatu .

Vanglas .

Nonii , ma olen nüüdseks lugenud kahte sellist raamatut kus jutustab mõni tüdruk kes on vanglas . Ma tegelt ei teagi mis ma arvan nendest tüdrukutest kes noorena vanglasse satuvad . Esimeses raamatus oli see tüdruk küll süütult vangas,aga teises polnud . Teises raamatus tappis see tüdruk oma endise poisi uue tüdruku ja ütles et ta ei kahtse ültse . Kohutav minuarust . Kuidas ültse keegi suudab kedagi lihtsalt ära tappa .
Ühe tüdruku arvamus : Minuarust see pole õigustatud .Selles mõttes ,et kui sa tapad oma endise poisi tüdruku ,see on ju ajuvaba . Pealegi pole ültse kellegil õigust kedagi tappa . Nad kõik on õnnetud .
Üks vastas , et ta kah ei kahtseks ,veel jubedam minuarust .

Nii ... ma pole suht ammu siia kirjutanud. Noh,tegelikult polnud mul midaig kirjutada . Aga täna on. Ma räägin ühest poola poisist . Ta nimi on Juakim . Minuarust naljakas nimi veits. Siin toimuvad sellised noorteõhtud ja siis ta käsi siin ükskord oma sõpradega .Kõigil oli hullult huvitav jne. Aga kui ta nö . kõnet pidas rääkis ta ühe loo. Ta käis koos ühe preestriga Rumeenias (kui ma ei eksi ) ,kes on tema jaoks väga aeriline inimene . Ja siis see preester palvetas sealsete inimeste eest jne. Siis tem juurde tuli üks naine kes põdes reumatismi ,vms. Tal olid nagu sõrmed kronksus ja ta ei saandu neid sirgeks . Siis see preester võttis selle naise käe ,ja palvetas tema eest . Ja kui ta lõpetas siis see naine sai oma sõrmed sirgeks. Suth uskumatu,võismis? Aga see näitabki,et jumal aitab neid kes temasse usuvad. Ja see on hea tunne.

Taevaskoja seiklusrada.

Jaahm,ma pole ammu siin käinud. Noh,tegelikult pole mul lihtsalt millegist rääkida. Ja selliste ilusate ilmadega pole erilist arvutis istumise tuju kah .Põhiliselt kõik päevad mis ma siin pole käinud olema ma maal istunud või lihtsalt rannas . Tõsine suve tunne on juba. Kõige parem on veel see ,et ma saan koolist nädal varem ära. Meie koolis nimelt on nii ,et need kellel on neljad viied või ainult viied saavad nädal varem koolist ära. Lihtsalt nii tore . Präegu ma just tulin taevaskoja seiklusrajalt . Ma ütlen,et kõik kes käivad mingil seiklusrajal puude otsas turnimas ületavad ennast ikka täielikult. Kui sa oled kusagil üheksa meetri kõrgusel siis tekkib juba alla vaadates hirm ,aga veel mingi suht peenikese nääripeal kõndida. Suht jume,mis ? Minujaoks oli ikka tõsiselt jube. Eriti hull oli selline siksakk rada. Seal olid nagu palgid nööridega kinnitatud õhku ja sealt tuli üle minna. Kohtuav kuidas ma kartsin ,aga pärast oli hea tunne kui selle läbi tegin . Ma ei julgenud ainult viimast laskumist teha. Sest mingid kutid vehkisid all tokkidega ja mul oli tänaseks juba piisavalt hirmu ,polnud rohkem vaja. Teised kes seda laskumist ei teinud pärast kahetsesid hullult,ma küll ei kahetsenud. Ja kusjuures terve selle raja jooksul ei jäänud ma ühtegi korda rippuma. Tegelikult ültse ma olen hullult õnnelik ,et ma selle läbi teha suutsin. Hirm oli koguaeg ,aga noh elan üle. Aga nüüd ei taha pikemat aega enam kusagile kõrgemale minna.:D

Haah,ma nägin täna maailma kõige armsamat asja. Nimelt mu onutütar ta nimi on Meribel ,tegi oma esimesi samme. See oli nii kirjeldamatult armas. Kõigepealt ta tegi kaks sammu,siis jäi seisma ja pani mõlemad käed põskedele tegi sellise OOOO näo ja siis seisis niimoodi veits aega lõpuk aevastas ja kukkus istukile. Siis tõusis uuesti püsti ja kõndis umbes 1,5 meetrit lauani,kui kohale jõudis võttis taskurätiku istus maha ja hakkas selle küljest juppe tõmbama . hiljem üritas need omale suhu kah panna ,aga see tal ei õnnestunud. Väiksed lapsed on lihtsalt kõige armsamad olendid maailmas.