Kus ta siis tegelikult elab ?

Ma mäletan kui ma olin väike,väga väike. Siis vanaema rääkis mulle ,et jumal elab taevas. Ma siis hakkasin mõtlema ,et millise pilve peal ta olla võiks. Istusin ja vahtisin pilvi,mõtlesin millisel neist võiks olla jumal ja kui ma teda näen siis ma kindlalt lehvitan talle. Siis tekkis jälle küsimus et,kust ma tean ,et see keda ma näen just jumal on. See võib ju ka mõni ingel olla,aga inglitel on ju tiivad. Aga need kes taevasse lähevad,saavad ju kah omale tiivad.(Seda nägin ma multikas :''Kõik koerad lähevad taevasse'' .Siis on ka temal tiivad,niiet siis jäi püsima küsimus ,et kuidas ma ta ära tunnen. Lõpuks otsustasin,et ta on ju kõige võimsam. Järelikult,kui kuningatel on kroon mis neid teistest eraldab siis peab tema olema kah midagi suurt ja võimast. Lõpuks otsustasin,et tema pilv peab olema kõige suurem ja võimsam. Valisin siis ühe välja ja jäin seda vahtima. Jah, too päev ma teda ei näinudgi . Mõtlesin ,et proovin homme uuesti. Järgmine päev oli aga täiesti pilvetu. Siis sattusin ma täiesti segadusse. Kas teda siis pilvetutel päevadel polegi ?
Siis sain pühapäevakoolis teda,et ta on nähtamatu, et ta on igal pool. Ma muidugi mõtlesin , et ta kükitab kusagil puutaga või pilve peal ja vaatab meid. Präegu tundub see väga naljaks kuidas,ma siis istusin mitmeid päevi maal trepil jua vahtis hoolega igale poole ringi ,et kuin ta välja peaks ilmuma siis,ma talle kindlasti lehvitada saaksin . Ja tõesti ma nägin niipalju vaeva sellepärast,et talle lehvitadada. Aga nii jube on mõelda,et kui ma olin väike ja sellest asjast veel midagi ei jaganud,nägin ma ometigi nii palju vaeva et talle lehvitada. Präegu ma seda ei tee,ma ei tea isegi miks. Ja see on täiega nõme . Halb tunne tuleb kohe sisse,kui niimoodi mõtlen . Samas jällegi tema lehvitab mulle igapäev. Edaspidi tuleb hakata vastu lehvitama.