Ma lähen kohe ujuma. Jah,ma lähen ujuma. Vesi on täna eriti soe. Mulle meenub kohe üks asi. Nimelt,kui ma suvel Tartus olin ,siis ma käisin iga õhtu mingi kaks tundi Kanalis ujumas,kusagil kella viiest kuni kella seitsmeni ,võinoh umbes sellisel ajal. Ja alati istusid lapsed oma vanematega kusagil puu all ja sõid õhtust,või siis olid kõik koos vees ja tõmblesid seal niisama ringi. Vahest istusid ema ja isa puu alla ning lapsed jooksid koguaeg neile vetikaid näitama mis olid nende jalgade külge jäänud või ükspuha millist nende jaoks huvitavat asja. Ja mina lihtsalt istusin seal vees ja vahtisin neid ja olin niinii kade nende peale . Kui ma juba vägahullult kadedaks läksin siis käisin korra veeall ja läks uuesti sinna veepeale kadetsema. Niijube kui kade inimene võib ikka teise inimese peale olla . Ja ma polnud kade sellepärast ,et ma oleks üksi olnud. Ma käisin ka koos onu Indrekuga ujumas kui ma tahtsin,aga ma lihtsalt tahtsin kauem vees passida kui tema seal olla viitsis. Ma olin kade sellepärast ,et mina ei saaks oma vanematega iialgi niimoodi õhtul koos ujumas käia. Ja mitte sellepärast ,et mul poleks järve või mingit ujumiskohta siin ligidal. Tegelikult on siin üks päris suur järv,isegi liivarand on. Agajah, mu isal on lihtsalt alati kiire. Ta räägib alati telefoniga. Ma pole temaga juba pool aastat korralikult rääkida saanud ainult tere,tere hommikult,headaega. Muud midagi. Janoh,ema on samamoodi tööl koguaeg,tuleb õhtul kell 24 .oo tavaliselt. Vennast ma parem ei räägigi. Lähen parem ujuma.