Nätsune käsi ja jalavalu .

Täna avastasin et inimene on õnnelik ainult siis kui ta seda olla tahab . Isegi siis kui kõik läheb pahasti on võimalik õnnelik olla . Ja see on tõsi . Kõi sa kõnnid tävanal kurb nägu ees sest su jalad valutavad ja vastu tuleb kilkav väike laps siis on ju võimatu õnnetu olla . Juba selle lapse nägu teeb õnnelikuks mis siis et jalad valutavad , see pole enam tähtis . Näiteks täna ma istusin bussis ja seal oli niinii kohutav lõhn ja mu käsi sai kellegi nätsuga kokku . See tegi tuju päris kehvaks , aga kui ma lõpuks anne keskuse ees bussist välja astusin tuli mulle vastu väike tüdruk ja viipas käega hästi naljakalt ise öeldes: hjeeeh . Siis ma saingi aru , tuleb õnnelik olla . Ja kui siis sõitis punase autoga üks tüse mees mööda kellel oi seljas roosa valgete mummudega särk siis see lihtsalt tõi naeratuse kah , missest et käsi oli kellegi nätsuga koos ja jalad valutasid . Ma tahtsin siis õnnelik olla , ja olin . Nätsune käsi ja jalavalu ei lugenud midagi .

Sõber .

Nii , mul oli kunagi parim sõber . Esimeses ja teises klassis . Võibolla isegi pikemat aega , aga mina unustasin tema ära . Jap, mul tulid uued ja nö. paremad sõbrad ja ma lihtsat unustasin ta ära . Täiega nõme ju . Nüüd kui mulle jõudis kohale et ka tema on minu unustanud sain ma alles aru et ka mina eolen ta unustanud . Järsku meenus et ma pole taga juba pool aastat sõnagi rääkinud . Aga me pole tülis ega midagi, üldselt ma pole kellegagi tülis . Me lihtsalt ei teinud midagi enam koos ,me isegi ei olnud koos . Ja nüüd mul pole enam teda . Paha tunne . Mul on küll parim sõber , aga mul pole enam teda . Ag ama kardan ,et ma unustan jälle .

Mõtted .

Hm, ei tea millest inimesed mõtlevad kui nad ühistrantspordiga sõidavad ? Järsku tuli selline mõte . Mina mõtlen alati millegist mis mu ümber on . Bussis on ju alati aknad mingite asjadega koos ja põrandad mustad . Siis ma mõtlen mis see seal aknal võiks olla , vahet isegi uurin kauem . Või kui näiteks minu ees istub/seisab mõni tädike kes pole oma pead kindlasti paar kuud pesnud siis,ma mõtlen kuna see viimati oli . Vahest isegi millise shampooniga ta peseb . Või uurin põrandal olevad sopaseid jalajärgi ja prrovin arvata kas sellise tallamustriga kõnnib naine või mees .Ültse üksi olles inimesed mõtlevad hästi palju . Ma ei usuks ühtegi inimest kes ütleks mulle et ta ei mõtle ültse . See oleks suht võimatu .

Vanglas .

Nonii , ma olen nüüdseks lugenud kahte sellist raamatut kus jutustab mõni tüdruk kes on vanglas . Ma tegelt ei teagi mis ma arvan nendest tüdrukutest kes noorena vanglasse satuvad . Esimeses raamatus oli see tüdruk küll süütult vangas,aga teises polnud . Teises raamatus tappis see tüdruk oma endise poisi uue tüdruku ja ütles et ta ei kahtse ültse . Kohutav minuarust . Kuidas ültse keegi suudab kedagi lihtsalt ära tappa .
Ühe tüdruku arvamus : Minuarust see pole õigustatud .Selles mõttes ,et kui sa tapad oma endise poisi tüdruku ,see on ju ajuvaba . Pealegi pole ültse kellegil õigust kedagi tappa . Nad kõik on õnnetud .
Üks vastas , et ta kah ei kahtseks ,veel jubedam minuarust .

Nii ... ma pole suht ammu siia kirjutanud. Noh,tegelikult polnud mul midaig kirjutada . Aga täna on. Ma räägin ühest poola poisist . Ta nimi on Juakim . Minuarust naljakas nimi veits. Siin toimuvad sellised noorteõhtud ja siis ta käsi siin ükskord oma sõpradega .Kõigil oli hullult huvitav jne. Aga kui ta nö . kõnet pidas rääkis ta ühe loo. Ta käis koos ühe preestriga Rumeenias (kui ma ei eksi ) ,kes on tema jaoks väga aeriline inimene . Ja siis see preester palvetas sealsete inimeste eest jne. Siis tem juurde tuli üks naine kes põdes reumatismi ,vms. Tal olid nagu sõrmed kronksus ja ta ei saandu neid sirgeks . Siis see preester võttis selle naise käe ,ja palvetas tema eest . Ja kui ta lõpetas siis see naine sai oma sõrmed sirgeks. Suth uskumatu,võismis? Aga see näitabki,et jumal aitab neid kes temasse usuvad. Ja see on hea tunne.

Taevaskoja seiklusrada.

Jaahm,ma pole ammu siin käinud. Noh,tegelikult pole mul lihtsalt millegist rääkida. Ja selliste ilusate ilmadega pole erilist arvutis istumise tuju kah .Põhiliselt kõik päevad mis ma siin pole käinud olema ma maal istunud või lihtsalt rannas . Tõsine suve tunne on juba. Kõige parem on veel see ,et ma saan koolist nädal varem ära. Meie koolis nimelt on nii ,et need kellel on neljad viied või ainult viied saavad nädal varem koolist ära. Lihtsalt nii tore . Präegu ma just tulin taevaskoja seiklusrajalt . Ma ütlen,et kõik kes käivad mingil seiklusrajal puude otsas turnimas ületavad ennast ikka täielikult. Kui sa oled kusagil üheksa meetri kõrgusel siis tekkib juba alla vaadates hirm ,aga veel mingi suht peenikese nääripeal kõndida. Suht jume,mis ? Minujaoks oli ikka tõsiselt jube. Eriti hull oli selline siksakk rada. Seal olid nagu palgid nööridega kinnitatud õhku ja sealt tuli üle minna. Kohtuav kuidas ma kartsin ,aga pärast oli hea tunne kui selle läbi tegin . Ma ei julgenud ainult viimast laskumist teha. Sest mingid kutid vehkisid all tokkidega ja mul oli tänaseks juba piisavalt hirmu ,polnud rohkem vaja. Teised kes seda laskumist ei teinud pärast kahetsesid hullult,ma küll ei kahetsenud. Ja kusjuures terve selle raja jooksul ei jäänud ma ühtegi korda rippuma. Tegelikult ültse ma olen hullult õnnelik ,et ma selle läbi teha suutsin. Hirm oli koguaeg ,aga noh elan üle. Aga nüüd ei taha pikemat aega enam kusagile kõrgemale minna.:D

Haah,ma nägin täna maailma kõige armsamat asja. Nimelt mu onutütar ta nimi on Meribel ,tegi oma esimesi samme. See oli nii kirjeldamatult armas. Kõigepealt ta tegi kaks sammu,siis jäi seisma ja pani mõlemad käed põskedele tegi sellise OOOO näo ja siis seisis niimoodi veits aega lõpuk aevastas ja kukkus istukile. Siis tõusis uuesti püsti ja kõndis umbes 1,5 meetrit lauani,kui kohale jõudis võttis taskurätiku istus maha ja hakkas selle küljest juppe tõmbama . hiljem üritas need omale suhu kah panna ,aga see tal ei õnnestunud. Väiksed lapsed on lihtsalt kõige armsamad olendid maailmas.

Jah,teine juba täna. Aga ma ei saanud seda rääkimatta jätta. Ma sain just präegu teada ,et mu ühe väga hea sõbra emal on üsda haige. Asi pole ültse väike,asi on päris hull .Lihtsalt täiesti suvalt võib ära surra. Pm. tal on väga vähe aega jäänud ja tal on präegu kolm tütart. Üks on 12 üks 2 ja üks 5 aastane. See haigus võib pärilik kah olla. Ma olen nagu suht paanikas,ma ei kujuta ette mis Nessa tunda võib. Ma ei suudaks ültse mõelda,et ta ema lihtsalt üks päev enam pole. Veel jubedam on mõelda ,et ka minu isa võib haige olla. (seda ütles talle perearst ) . ennem ma mõtlesin ,et ah...niikuinii pole. Aga nüüd ma saan aru kui tõsine see asi tegelikult on. Hommikul palun kindlasti isal kontrolli minna. Aga ma ei suuda ette kujutadagi,et ka temal võiks süda haige olla.

Ma lähen kohe ujuma. Jah,ma lähen ujuma. Vesi on täna eriti soe. Mulle meenub kohe üks asi. Nimelt,kui ma suvel Tartus olin ,siis ma käisin iga õhtu mingi kaks tundi Kanalis ujumas,kusagil kella viiest kuni kella seitsmeni ,võinoh umbes sellisel ajal. Ja alati istusid lapsed oma vanematega kusagil puu all ja sõid õhtust,või siis olid kõik koos vees ja tõmblesid seal niisama ringi. Vahest istusid ema ja isa puu alla ning lapsed jooksid koguaeg neile vetikaid näitama mis olid nende jalgade külge jäänud või ükspuha millist nende jaoks huvitavat asja. Ja mina lihtsalt istusin seal vees ja vahtisin neid ja olin niinii kade nende peale . Kui ma juba vägahullult kadedaks läksin siis käisin korra veeall ja läks uuesti sinna veepeale kadetsema. Niijube kui kade inimene võib ikka teise inimese peale olla . Ja ma polnud kade sellepärast ,et ma oleks üksi olnud. Ma käisin ka koos onu Indrekuga ujumas kui ma tahtsin,aga ma lihtsalt tahtsin kauem vees passida kui tema seal olla viitsis. Ma olin kade sellepärast ,et mina ei saaks oma vanematega iialgi niimoodi õhtul koos ujumas käia. Ja mitte sellepärast ,et mul poleks järve või mingit ujumiskohta siin ligidal. Tegelikult on siin üks päris suur järv,isegi liivarand on. Agajah, mu isal on lihtsalt alati kiire. Ta räägib alati telefoniga. Ma pole temaga juba pool aastat korralikult rääkida saanud ainult tere,tere hommikult,headaega. Muud midagi. Janoh,ema on samamoodi tööl koguaeg,tuleb õhtul kell 24 .oo tavaliselt. Vennast ma parem ei räägigi. Lähen parem ujuma.

Anni võtab plastik topsi vett täis ja liigub sellega kiirelt Nessa poole.
Nessa: Sa kallad mu jalatsitele vee peale vä?
Anni: Eiiiiii,sulle.
Hakkab väike veesõda. Anni ajab just Nessat taga kui teepealt tulevad kaks inimest (mees ja naine ).
Mees: Kas sa tahad talle juua anda,aga ta jookseb eest ära?
Anni: Jah , Nessa juua tahad?
Nessa: Ma juba sain küllalt,paku külalistele.

Jah ,täna oli hea päev. Avastasin täna,et tõeline sõber pole see keda sa tunned lapsest saati,või kelle isa on linnapea,või kelle ema käib sinu emaga läbi. Siiski, sa võid tunda oma parimat sõpra juba lapsest saati ja ta isa võib olla linnapea ja ta ema võib käia sinu emaga läbi. Aga kui see sõber on sinust alati kaugel või sa saad temaga vähe koos olla siis teie lähedus väheneb . Tõeline sõber on see kellega sa saad alati koos olla,või tema sinuga. Ma pidasin tänase päevani oma parimaks sõbraks tüdrukut kellega ma lapsest saati olen alati koos olnud. Aga me pole enam ültse lähedased, ta kolis eelmise aasta alguses Tartu ja nüüd me ei saa enam ültse koos olla. Tegelikult ma ei tahagi,eriti. Ma ei tea miks,mul on halb tunne sellepärast . Ma väldin teda iga nädalavahetus kui ta siin käib.Nüüd on hakanud mulle tunduma hakanud,et ka tema väldib mind . Ja tegelikult ma ei teagi kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin. Pole aimugi,aga see poel tähtis kah.

Jap,täna tuleb siis hästi lühikene.
Ma lihtsalt ei viitsi suuda siin istuda. Pea valutab ja igalt poolt mujalt kah. Nimelt ma kukkusin poole korruse võrra trepist alla. Mul juhtus esimest korda selline asi,tavaliselt ma olen ikka ettevaatlik . Ma tõsiselt ei tea mis täna juhtus. Lihtsalt kohe kui ma esimese asme alla poole astusin läks mul silme eest täiesti mustaks ja kmistasin kuidagi enda jala taha. Nõme . Teie aga,kasutaga treppe nii vähe kui võimalik!

Kus ta siis tegelikult elab ?

Ma mäletan kui ma olin väike,väga väike. Siis vanaema rääkis mulle ,et jumal elab taevas. Ma siis hakkasin mõtlema ,et millise pilve peal ta olla võiks. Istusin ja vahtisin pilvi,mõtlesin millisel neist võiks olla jumal ja kui ma teda näen siis ma kindlalt lehvitan talle. Siis tekkis jälle küsimus et,kust ma tean ,et see keda ma näen just jumal on. See võib ju ka mõni ingel olla,aga inglitel on ju tiivad. Aga need kes taevasse lähevad,saavad ju kah omale tiivad.(Seda nägin ma multikas :''Kõik koerad lähevad taevasse'' .Siis on ka temal tiivad,niiet siis jäi püsima küsimus ,et kuidas ma ta ära tunnen. Lõpuks otsustasin,et ta on ju kõige võimsam. Järelikult,kui kuningatel on kroon mis neid teistest eraldab siis peab tema olema kah midagi suurt ja võimast. Lõpuks otsustasin,et tema pilv peab olema kõige suurem ja võimsam. Valisin siis ühe välja ja jäin seda vahtima. Jah, too päev ma teda ei näinudgi . Mõtlesin ,et proovin homme uuesti. Järgmine päev oli aga täiesti pilvetu. Siis sattusin ma täiesti segadusse. Kas teda siis pilvetutel päevadel polegi ?
Siis sain pühapäevakoolis teda,et ta on nähtamatu, et ta on igal pool. Ma muidugi mõtlesin , et ta kükitab kusagil puutaga või pilve peal ja vaatab meid. Präegu tundub see väga naljaks kuidas,ma siis istusin mitmeid päevi maal trepil jua vahtis hoolega igale poole ringi ,et kuin ta välja peaks ilmuma siis,ma talle kindlasti lehvitada saaksin . Ja tõesti ma nägin niipalju vaeva sellepärast,et talle lehvitadada. Aga nii jube on mõelda,et kui ma olin väike ja sellest asjast veel midagi ei jaganud,nägin ma ometigi nii palju vaeva et talle lehvitada. Präegu ma seda ei tee,ma ei tea isegi miks. Ja see on täiega nõme . Halb tunne tuleb kohe sisse,kui niimoodi mõtlen . Samas jällegi tema lehvitab mulle igapäev. Edaspidi tuleb hakata vastu lehvitama.

Pm. soovidest.

Präegu on selline hull sitt tunne. Õues kallab julmalt vihma. öösel ma magada kha ei saanud,äike oli. Jap,ma kardan täiega äikest. Ma ei tea miks,aga ma kardan ainult toas olles äikest. Väljas olles ma ei karda ültse. Enivei,magada ei saanud,pea valutab,õues sajab vihma. Kuulan Tanel Padari laulu -Vihma Käes. Annab parem olla eks? Nojah,tegelikult ma ei teagi mida ja millest kirjutada. Rohkem pole nagu erilist midagi,kuid siiski . Mul on präegu selline tunne nagu jumal eraldaks minust mu halvad sõbrad,kõik keda ma olen tegelikult koguaeg teadnud et nad on halvad sõbrad jäävad präegu must eriti kaugele. Järsku jumal mõtleb et see on mulle hea. Noh,tegelikult ongi ju. (Just hakkas Tanel Padari laul- Võta aega. ) Ei tea kas inglid,kui nad olema on. Kas neil on tiivad? Imelik mõte tegelikult. Ja kas inglid magavad kõhuli ,kui neil tiivad on ? (Laul on sõnad: Seljal ingli tiivad ? Kõhuli sa magad siis. ) Nii hea oleks kui kõikidele oma küsimustele saaks alati vastuse, ja kui kõik soovid täituksid. Tegelikult see viimane pole õige asi,soovid ei peagi täituma. Sest kui soove poleks poleks mille poole püüelda,kui poleks millegi poole püüelda poleks mõtet ka elada. Pelaegi kõik mida ma soovin ei pruugi ju õige olla. Näiteks kui ma vihahoos mõtlen et nii tore oleks kui teda poleks. Ja siis plaksti,teda polegi enam. Pärast oleks päris kahju. Ja imelik oleks uuesti soovida,et õue ma tahaks teda tagasi. Ise olina lles tema peale nii vihane et anna minna. Tegelikult ma olengi oioi,kui palju soovinud et kedagi poleks. Ning kui kõik mu soovid oleks täitunud siis,oleks minu soovide tagajärjel terve kari inimesi kadunud ,lihtsalt ära. Psh,nõme eks ? Tegelikult on soovidega nagu projektidega. Sina esitad oma soovi jumalale ja jumal valib siis ühe ja õige välja,ja alati ei pruugi sina võita,mõnikord võib ta kellegi tise ''projekti'' välja valida. Kahtlane värk.

Täiesti teistsugune inimene.

Mnja,ma ütlen kohe ära ,et ma ei hakkagi teile millegist tähtsast ja huvitavast rääkima.
Tegelikult ma räägin teile lihtsalt sellistest asjadest millest ma tahan kellegile rääkida.Võinoh,midagisellist. Nii teine asi,et kui sa leiad minu tekstist üleliigseid komasid,siis mine neist lihtsalt silmadega üle. See pole eriti raske. Ja mul tegelikult pole midagi viga et ma palju komasid panen. Ma oskan õigesti kah kirjutada kui vaja,aga siin ma ei pea seda eriti vajalikuks. Pealgi mulle meeldib kirjutada nii nagu ma ise seda räägiks. Seetähendab et kui ma panen koma siis ma teeks oma rääkimises pausi ning kui ma panen punkti siis ma lõpetan selle lause lihtsalt ära. Votnii. Nii ja siis ma vaatan et teised räägivad kõik mingit vajalikku juttu. Mina seda ei tee niiet kui sa tahad midagi vajalikku lugeda siis loe teiste blogisid,või ajalehte.
See oli siis info kõigile kes mu blogi loevad.

____________________________________________________________________

Aga nüüd ma räägin siis sellest mis pealkirjaks on.
Nimelt minu klassis käib üks tüdruk. (ma ei ütle mingit nime,see pole tähtis.) Igatahes see tüdruk on nagu täiega teistsugune. Ma imestan igapäev selle üle kuidas ta suudab,selline olla. Nimelt ma olen teda ainult ühekorra nutmas näinud . Ta naeratab täiesti 24/7. Ja ma ei saa aru kust ta võtab selle jõu,alati naeratada. Te kindlasti mõtlete präegu ,et mis tal viga naeratada,nagunii tal elu hea jne. Aga tegelikult see pole nii. Ta ema ja isa läksid lahku kui tüdruk käis teises klassis, ja juba siis oli ta selline. Mittekeegi ei teadnud seda,sest koolis ta naeratas. (ALATI) Präegut on ta elu nagu ilgelt sitt,sorri mu sõnade pärast aga nii see on. Nimelt ta emal on üks uus mees. See teda eriti ei häsri,aga noh ta peab vägaväga tihti olema selle ema uue mehe juures maal. Suht nõme. Tänu sellele et ta peab koguaeg seal olema üritab ta koguaeg peale kooli isa juurde minna,et ta sinna ei peaks minema. Nüüdseks lubab ta ema teda ainult nädalavahetustel isa juurde kuna,talle ei meeldi seee t tüdruk liiga palju koos oma isaga on. Ta enda ema näeb ta ainult väga harva ,kuna see on koguaeg tööl. Kui ta tööl pole on ta oma uue mehe juures . Siis on tavaliselt nii et tema peab üksina linnas korteris olema ja isa juurde minna ei või kuna ema ei luba. Pm. see on kõik mida ma ta kogusest elust tean. Nüüd ma räägin mis on koolis.Teda narritakse iaga asja pärast. Sõber ollakse siis ainult kui tal raha on ja isegi siis teda koguaeg narritakse. See on minuarust küll julm. Nimelt kui tüdruk toetab pea käe peale (paneb nagu rusika lõua alla ja siis istub nimoodi küünarnukk vastu lauda,paljud istuvad nii.) siis pärast räägitakse: ``Ta pani jälllllle,käe täiesti suhu. Niirõve. Ma ei saa aru kas teda kodus ültse ei kasvatata,või ei anta lihtsalt süüa. Ja siis peale seda ta nokkis nagu pöidlaga nina.Täiega ilge.´´
Aga tema nagu ei lasegi ennast sellest häirida. Ta istub ikka naeratades edasi .Ja tegelikult kestab see terve päeva nii,ja igapäev. Ja ma ei saa aru kuidas ta suudab naeratada.
PS! Ma pole mingi lesbi ega midagi sellist.Mõelge mida tahate.